„Olen lapsest saati melanhoolne olnud. Ema rääkis sageli saatusest ja karmast ning õpetas, et miski ei toimu ilmaasjata. Ühel India reisil külastasime Ema Teresa muuseumi. Tutvunud tema elu ja raske teekonnaga, mõtlesin, et Jumal saadab mulle need katsumused sellepärast, et suudan neid taluda. Võib-olla kogen raskusi selleks, et aidata teisi inimesi – et minu missioon on kannatada. See aitas olukorda kergemini suhtuda. Kui oleksin mõelnud, miks küll mina, miks mind niimoodi karistatakse, oleksin ehk veel enam valusse sukeldunud. Ehkki oli periood, mil otsustasin alla anda, lasta endasse pimedus ja mitte terveneda. Mul oli pikka aega enesetapumõtteid ja olin juba valmis endalt elu võtma. Ma ei tahtnud maailma teiste silmadega näha (ei teadnud ju, milline ma siis oleksin – võib-olla kaotan end), sest kurbus pani mind elu värve ja ümbrust teistmoodi hindama. Haigus mõjutas tuntavalt seda, kuidas ma inimesi näen ja kuidas nendega suhtlen,“ jutustab Vilniuse neiu.
26-aastane Laura on peaaegu pool oma elust depressiooni põdenud, ehkki ametlikult diagnoositi tal see haigus siis, kui ta oli seitseteist. Lisaks psühhoteraapiale proovis Laura hulga ravimeid. Oli koguni aeg, mil ta tarvitas korraga mitut eri medikamenti, kuid seisund ei paranenud. Viimaks soovitasid arstid tal haiglasse minna, et leida kõige sobivam ravimeetod.
„Tundsin pidevalt ärevust, kujutasin asju ette – paranoia saatis mind elus igal sammul. Kui hakkasin ravimeid tarvitama, tundsin end alguses samamoodi, aga vähehaaval hakkas paremaks minema ja nüüdseks on mu seisund viimase kümne aasta parim,“ rõõmustab neiu.
Laura ütleb, et viimaste ravikuude jooksul on tema elus muutunud kõik – varem ei suutnud ta enda eest hoolitseda, isegi mitte nõusid puhtaks pesta, ta kartis õue minna ja telefonile vastata, kartis inimesi ning ühistransporti. Nüüd aga õnnestus tal lõpetada kunstiakadeemia õpingud ja mitte ainult leida südamelähedane töö, vaid sellele ka täiel rinnal pühenduda.
„Olin kolm aastat akadeemilisel puhkusel, sest niipea kui hakkasin õpingutele mõtlema, haarasid mind ärevus ja paanikahood. Ma ei suutnud end kokku võtta, et loengutele minna,“ räägib Laura. „Olen alati tahtnud lastega töötada, aga ümbritsevate inimeste arvamus on mulle väga tähtis olnud. Nemad aga mõistsid õpetajaid hukka, sellepärast ei julgenud ma pedagoogikasse astuda ja valisin kultuurikorralduse.“
Laura seisund paraneb vähehaaval. Varem teda pidevalt saatnud ärevus või apaatia tööl, suhtlemisel inimestega ja kodus taandub pisitasa ning enesetapumõtteid ei ole enam. Nüüd planeerib ta taas oma elu.
