Markus, 54 (UK)
Markus, 54 (UK)
Minu viimasest episoodist on möödas kaheksa või üheksa aastat. Võib vist öelda, et olen taastunud, ehkki aeg-ajalt ei tundu nii. Mäletan, et esimest korda oli mul probleeme teismelisena koolis. Elu ei olnud toona minu peres kellelegi hea, kuid selle asemel, et sellest rääkida, elasin oma pettumused teiste inimeste peal välja. Ainus asi, mis mulle korda läks, oli see pehme mängukoer, keda ma oma voodi jalutsis hoidsin. Kutsusin teda Miloks ja rääkisin talle kõigest. Ta oli minu kindlus. Hoolimata minu halvast käitumisest võeti mind vastu kolledžisse. Siis hakkas allakäik. Selle asemel, et ennast välja elada, lukustusin hoopis endasse. Tundsin lootusetust. Nagu ma poleks üldse millekski kasulik. Depressioon oli piinarikas. Mind ümbritses pidev hirm ja mure peaaegu kõige pärast ning sain ravi, mis ei tundunud toimivat. Üksinda ühes augus ja täiesti murtud südamega.
Selline olin ma nädalate kaupa ja ausalt öeldes hakkasin ajapikku uskuma, et lootust pole. Mul ei olnud palju lähedasi sõpru, kuid paar neist olid väga toeks. Noh, nii toetavad kui nad said olla sellel ajaperioodil. Nad saatsid mind psühhiaatri juurde, kes lõpuks diagnoosis raske depressiooni. Mõnes mõttes tundsin end justkui kõrgemale tõstetuna. Minu püsival kaaskonnal oli nimi. Midagi, millest saaksin kinni haarata ja vähemalt proovida aru saada. Depressioon ei võrdu enam minuga, kuid sellel on siiski väga suur osa minu elust. Ma tean, mis tunne see on, kui see tuleb ja kui see juhtub, on mul inimesi, kes armastavad mind ja hoolivad minust. Nad on sõna otseses mõttes minu elu päästjad ja ma ei kujuta ette, kus ma ilma nendeta oleksin. Sellise arusaamani jõudmine on võtnud kaua aega, aga siin ma olen. Ja Milo on ikka minuga. Ta on hea kuulaja, kuid olen kindel, et ta vaatab mind vahel naljakalt - aga lepin sellega.