Tatyana, 47 (UK)
Tatyana, 47 (UK)
Ma panin sümptomeid tähele umbes 16 aastat tagasi. Elasin üle raske aja. Kaotasin kaks venda ja ema, mu äri läks põhja ja kaotasin kodu. Neil hetkedel ei olnud ma hea inimene. Reageerisin igale asjale vihaga. Nutsin ja ärritusin kiiresti. Ma ei suutnud oma vihaga toime tulla. See oli kurnav, aga ma ei teadnud, et see oli depressioon. Alles aastaid hiljem sain teada, et see oli raske depresioon.
Minu jaoks on depressioon nagu koletis. Must kaheksajalg kombitsatega, mis tabavad täpselt sinu valusaid punkte. Isegi kui sul on väike soovike midagi teha, tõuseb kaheksajalg ja lihtsalt murrab selle oma kombitsatega. See on halastamatu vaenlane. Ma kasvasin üles suures peres, kus ma ei saanud oma tundeid väljendada. Isegi nüüd, kui olen aastaid proovinud rääkida oma sisemistest tunnetest eriarstidele ja terapeutidele, on mul raske õigeid sõnu leida.
Minu raske depressioon on mõjutanud minu suhteid. Ausalt öeldes olin viis pikka aastat teiste inimeste suhtes kahtlustav. Ma tõmbusin endasse, vältisin lähedasi suhteid. Viskasin oma telefonist SIM-kaardi ära, ma ei tahtnud kellegagi rääkida. Lapsed üritasid mind aidata, eriti mu poeg. Kui mu tütar Lõuna-Koreasse tööle läks, otsustasid nad, et keskkonnavahetus võib mind aidata. Niisiis maksid nad mu lennu ja ravi eest. Tegelikult oli tulemuseks aga see, keelebarjääri tõttu sealsete arstidega, määrati mulle vale ravim ja mu seisund halvenes veelgi. Usklikuna on mul oma usk. See on aidanud mind teekonna läbimisel.
Loodan heale palvele, kui minus on kohutav tühjus ja soovimatus elada. Emana soovin, et ma poleks oma kahele armsale lapsele koormaks. Unistan oma majast. Kaotasin selle 16 aastat tagasi ja ikka veel ekslen mööda üürikortertereid. Mõistan, et minu sees on palju lahendamata probleeme. Töötan enda kallal, aga see on raske. Teistele depressiooni põdevatele inimestele ütlen seda - olge tänulikud, kui pere ja sõbrad tulevad appi, sest ilma soojuse, hoolitsuse ja abita on raske taastuda.