„Olen nii õnnelik, et rõõmupisarad tulevad silma. Ma ei kujuta ette paremat elu kui praegu,“ rõõmustab Dovydas. Alles hiljuti oli teisiti. Noor mees kannatas raske depressiooni all.
Haiguse esimesi tunnuseid märkas ta kõigest 17-aastaselt. „Ühel päeval sain aru, et taevas variseb kaela. Tundus, et elu saab otsa ja maailm peatub. Hirm, paanika, kõik sulandus kokku. Seda tunnet on võimatu kirjeldada,“ ütleb Dovydas. Tal läks vahel halvemaks, vahel paremaks, aga see tunne jäi ikka. Nii elas ta peaaegu neli aastat, kuni viimaks õnnestus ema veenda, et poeg ei teeskle. Ta arvas siiralt, et Dovydasel on pikale veninud teismeiga. Praegu räägib mees, et ta on lapsest saadik tundnud palju pinget ja rahutust, kuid arvanud, et nii peabki olema – et teised inimesed tunnevad samamoodi. „Kui sulle on tuttavad ainult sellised tunded, siis sa ei adu, et võib ka teisiti olla. Praegu tunduvad sellised mõtted absurdsed,“ väidab Dovydas.
Ta arvab, et tema haigust soodustasid mitmed tegurid: peres oli probleeme, pärilikkus (mõlemal vanemal on nõrk närvisüsteem), teismeeas tarvitatud alkohol ja uimastid. „Kui põed depressiooni, tunned end põhjuseta vapustavalt halvasti. Tead, et nii ei peaks olema, kuid ei saa mitte midagi muuta. Tööl on hästi, kodus on hästi, aga emotsioonid on ikka sellised, nagu keegi oleks surnud, nagu oleks maailma lõpp, ja kahtled selles, et saab paremaks minna, ehkki ratsionaalselt mõeldes mõistad, et saab, aga ikka ei usu. Kui näed midagi negatiivset, ei suuda lakata sellele mõtlemast. Kui praegu midagi seesugust loen, ütlen endale, et see tekitab minus halbu emotsioone, ja lõpetan mõtlemise. Aga tollal ei suutnud ma oma mõtteid „välja lülitada“,“ meenutab Dovydas läbi elatud tundeid. „Inimesed ütlevad: „Ära kurvasta.“ Kui saaks, ei kurvastaks. Keegi ei taha igavesti kurb olla. Püüdsin end koguni petta – veene ma ei lõikunud, kuid paar korda jõin end alkoholist koos ravimitega täis. Mõtlesin, et vaatame, mis saab. Ent soovitavat tulemust ei õnnestunud saavutada, vastupidi – hommikul tõusin üles ja mõtlesin, miks ma küll üles ärkasin, miks ma ometi ära ei surnud. Inimesed ütlevad, et kui puutud surmaga lähedalt kokku, hakkad elu väärtustama. Mul oli vastupidi – varisesin emotsionaalselt täiesti kokku ja eluisu kadus veel enam ära.“ Kui Dovydase ema jäi lõpuks uskuma, et poeg ei teeskle, veenis ta noormeest psühholoogi juurde minema. „Ta ütles, et mul on tõenäoliselt depressioon ja tuleks psühhiaatri juurde minna. Sinna ma muidugi ei läinud. Tundsin juba pärast esimest psühhoteraapia seanssi vähem ärevust, seepärast jätkasin tema juures käimist. Kui läks paremaks, sõitsin välismaale, aga aasta pärast tulin tagasi, sest Leedus tundus elu kergem. Aga siis kippus jälle haigus kallale,“ jutustab Dovydas. „Siis mõtlesin, et tahan teada saada, mis mul viga on. Haiguse algusest oli möödunud kuus aastat, aga mina kahtlesin ikka veel, et äkki kujutan kõike ette. Sõbrad ja lähedased ei teadnud eriti, olen ma elus või surnud. Töökohtadel püsisin kõige enam pool aastat, siis ei pidanud vastu ja loobusin. Õppida ma ei tahtnud. Vahepeal olin täiesti elutu.“
Viimaks läks noormees psühhiaatri juurde, kes diagnoosis raskekujulise depressiooni ja püüdis mitu aastat mitmete ravimitega aidata, proovides rida kombinatsioone. Dovydas ütleb, et mõnikord oli tal parem, kuid mõne aja pärast tuli algne olek jälle tagasi. Viimaks ravi siiski aitas – ta ei ole lapsest saadik nii õnnelik olnud: „Tegelikult ei ole midagi muutunud – teen sama tööd, mul on samad sõbrad, elan samas kohas, aga tundub, et elan unistuste elu.“
