Clara, 23 (UK)
Klara, 23 (UK)
Kirjutasin esimese enesetapukirja, kui olin 14. Ma ei teinud tookord midagi, kuid ma ei saanud aru, et see polnud normaalne käitumine. Teadsin vaid seda, et tundsin end kogu aeg üksikuna. See oli nagu füüsiline valu rinnus. Mõnikord kujutasin oma südant, kui midagi, kust verd välja lekkis. Samal ajal sain koolis häid hindeid, nii et keegi ei märganud, et midagi on valesti - ei minu õpetajad ega mu vanemad.
Asi läks hullemaks, kui läksin ülikooli, kuid ma oskasin seda hästi varjata. Või siis ma arvasin, et oskasin. Hakkasin palju jooma. Iga kord, kui ma välja ei läinud ega õppinud, tundsin, et mu aju karistab mind. Pidev hääl, mis ütles mulle, et olen kasutu, jube inimene, raisatud elu. Et keegi ei hooli minust kunagi ega peakski seda tegema. Ühel päeval sõber ütles, et ma ei naerata enam.
Mäletan, et olin üllatunud ja proovisin aru saada, kas see tõesti oli nii. See oli nii väike asi, kuid aitas mul näha, kui halvasti asjad olid. Nagu oleksin unes kõndinud ja äkki ärganud. See pani mind ka mõistma, et kunagi olin teistsugune. Sealt edasi läksin nõustaja juurde. Ta saatis mind psühholoogi juurde, kes pärast mõnda sessiooni diagnoosis mul depressiooni.
See oli rohkem, kui depressioon. Lõppkokkuvõttes võtsin õpingutest aasta puhkust. Pikka aega olin lihtsalt päevad läbi voodis. Tundsin, et olen läbi kukkunud ja viskasin peast kõik võimalused normaalne olla. Mõne aja pärast, kui mu ema töölt koju jõudis, istusin köögis, kui ta süüa tegi. Lõpuks hakkasin talle asju hakkima. Nüüd teen mina süüa ja tema räägib. See on meie rutiin.
Kokkamine on nii lihtne, loominguline asi - mulle meeldib katsuda ja nuusutada toiduaineid, värskeid ürte ning teiste heaks millegi tegemine tekitab ka minus hea tunde. Iseendale tunnistamine, et mul on depressioon, aitas mul mõista, et kurbus ei ole mina. Depressioon võib olla alati minuga, kuid ma tean, et kui lasen inimestel end aidata, saan ma rohkem häid päevi.